Märkmeid kodumaalt (37.): 04.-10.05.2026

Aeg

Sõitsime neljapäeval, 7. mail, Pärnu Spordihalli poole ja autos tuli jutuks aeg ja selle tähendus eri kultuurides. See vestlus jäi veidi kripeldama ja uurisin veidi erialakirjandust. Siit leiate lühikese koondi sellest, kuidas aeg moodustub eri kultuurides. Tegelikkus on veel huvitavam, kui siia koondada suutsin.
Küll tahaks sellest protestantliku aja vanglast välja saada. Katoliiklisus ruumis ja idamaades on ilmselt vaimselt märksa kergem elada.

Suhtumine ja hoiakud aitavad ka – või eeskätt? – vananedes. See viimane on paratamatu, ülejäänuga saab tegeleda (vt, kes räägib 🤣)

Siit saate lugeda, et positiivne mõtteviis ei ole pelgalt emotsionaalne seisund, vaid kriitiline tegur, mis määrab inimese füüsilise ja vaimse tervise trajektoori vananedes. The Guardiani artiklis selgitab tunnustatud teaduse populariseerija Bianca Nogrady, et negatiivsed stereotüübid toimivad ennast-täideviiva ennustusena, pannes meid loobuma tervislikest harjumustest, samas kui optimistlik hoiak soodustab aktiivset tegutsemist ja tervisemurede kiiret lahendamist. Teadusuuringud kinnitavad, et isegi kõrges eas on võimalik kognitiivseid ja füüsilisi võimeid parandada, lükates ümber müüdi vanadusest kui paratamatust hääbumisest. Olulise õpikohana rõhutatakse, et vananemine ei võrdu haigusega ning ühiskondlikest eelarvamustest vabanemine aitab meil seda eluperioodi näha kui üht õnnelikumat ja täisväärtuslikumat aega. Niisiis, hoiak “elu on lill!” on väga tervislik ja jätkusuutlik. Seda teist varianti ma ei soovita proovida.

Igaüks on iseenda “geenilüliti” ehk elustiil ja igapäevased valikud määravad suure osa sellest, missugused geenikombinatsioonid realiseeruvad

Siit BBC artiklist saate lugeda, et inimese isiksus ei ole määratud üheainsa geeniga, vaid kujuneb tuhandete pisikeste geneetiliste variatsioonide ja lugematute keskkonnamõjude keerukas koostoimes. Kuigi pärilikkus selgitab umbes poole meie iseloomuomadustest, näitavad tänapäevased uuringud, et isiksus on tänu epigeneetilistele protsessidele märksa muudetavam ja paindlikum, kui varem arvati. Epigeneetiline tähendab protsessi, kus keskkond ja elustiil muudavad seda, kuidas keha loeb geenikoode (lülitades geene sisse või välja), ilma et tegelik DNA-järjestus ise muutuks. Oluline on mõista, et suured täiskasvanuea sündmused või traumad ei muuda meie baasolemust nii drastiliselt kui arvatud, vaid pigem on määravaks pikaajaline “polü-keskkondlik” ehk lugematute väikeste igapäevaste kogemuste ja olukordade kuhjuv kogumõju. Teadus liigub üha enam suunas, kus isiksust nähakse dünaamilise tervikuna, kus bioloogiline eelsoodumus ja elukogemus on lahutamatult põimunud.

Siit BBC loost saate lugeda siinse loo autori Laurie Clarke teist lugu sellest, kuidas ta muutis end kuue nädalaga. On päris huvitav, et kuue nädala jooksul tegi ta teadlikke käitumuslikke pingutusi (nt võõrastega vestlemine, mediteerimine ja enda perfektsionismi ohjeldamine), mille tulemusel paranesid tema isiksusetesti näitajad märgatavalt (83-lt protsendilt 50-le). Tema eksperiment kinnitas, et isiksus ei ole kivisse raiutud, vaid seda on võimalik “teeskle, kuni see õnnestub” (strateegia, kus inimene teeskleb enesekindlust, kompetentsust või optimistlikku mõtteviisi isegi siis, kui ta seda sisemiselt veel ei tunne) meetodil ja järjepideva harjutamisega kiiremalt muuta, kui varem arvati. Peamine õppetund on see, et uued tegevused ja mõttemustrid muudavad aja jooksul meie enesetaju, muutes varem hirmutavad sotsiaalsed olukorrad loomulikumaks. Samuti selgus, et sisemine rahu ja emotsionaalne stabiilsus on saavutatavad pigem läbi emotsioonide aktsepteerimise ja igapäevaste rutiinide, mitte suurte elumuutuste ootamise. Kokkuvõttes näitab see lugu, et isegi kui me ei muutu täielikult uueks inimeseks, annab teadlik sekkumine meile suurema kontrolli oma iseloomu ja elukvaliteedi üle.

Kõik ei ole kuld, mis hiilgab (Fortune näitel)

Pean tunnistama, et mind häirivad väga selgelt ühepoolsed, pealiskaudsed ja autori enda kujutlusi pealesuruvad tekstid “kvaliteetmeedias”. Eestis ma enamasti neid ei ava, siinse Fortune artikli võtsin lahti ja vaatasin läbi. Tõsi, minu ootused olid kallutatud nii Fortune nimest kui minu kujutlustest. Autor, Emma Burleigh, on ju korrektselt teksti juures adresseeritud: reporter. Ta teeb seda, mida tekstis väidab teiste kohta: kõneleb asjast eriteadmisi omamata. Paraku on siin tegemist vastutuse-pingege. Suur hulk inimesi elabki tsitaatide järgi ning neid selles tekstis jagub. Et ise selles segadikus orienteeruda, vaastasin, mida on viimase viie aasta jooksul uuritud ja mis järeldustele jõutud. Autor väidab, et iseloom, kultuurisobivus ja “inimlikud omadused” on palkamisotsuses olulisemad kui formaalsed kvalifikatsioonid (CV, kogemus, haridustõend) ning esitab tõenduseks nelja tegevjuhi — Bartletti, Solomoni, Meyeri ja Buffetti — anekdoote ja tsitaate ehk autoriteedipõhist materjali, mitte süstemaatilisi andmeid. Nagu sageli juhtub populaarteaduslikest tekstides, on osa väiteid täppi läinud ja osa mitte. Näiteks Solomoni “smart enough” künnis-mudel ja Buffetti haridus-skeptitsism on kooskõlas psühholoogiavaldkonna teadmusega, kus kognitiivse võime ja jõudluse korrigeeritud korrelatsioon langes (nt Sackett, Demeke & Bazian 2024) ning kommunikatsioonioskuste ja sõltuvuse rõhutamine ühildub Heller & Kessleri (2022) tööandja-hinnangute leidudega. Kuid keskne narratiiv — et intuitiivne intervjuu suudab “iseloomu” usaldusväärselt diagnoosida ja et “cultural fit” on neutraalne kvaliteedikriteerium — on empiiriliselt vastupidine: struktureerimata intervjuu valiidsus on madal ja similarity bias-suunatud (Sinclair 2023; Highhouse’i “selection expertise” müüt), cultural fit on dokumenteeritud kui diskrimineerimise legitimeerija (Kalina 2021; Bonelli & Hua 2024), ning üle 140 audit-eksperimendi 30 riigis näitavad, et palkamisdiskrimineerimine pole 25 aasta jooksul vähenenud — vähendavaks faktoriks pole olnud “iseloomu hindamine”, vaid hoopis protseduuride formaliseerimine (Quillian & Midtbøen 2021). Selline asümmeetria — kus retooriliselt sidus tekst seob mõne empiiriliselt toetatud väite mitme empiiriliselt vastupidise väitega ühtlase autoriteedipõhise tõendusvormi all — võib tavalugeja viia järeldusele, et kogu narratiiv on teaduslikult põhistatud, kui tegelikult selle põhituum (intuitsioon kui usaldusväärne valikuvahend) on kümnete aastate psühholoogia ja sotsioloogia uurimustega teravas vastuolus. Artikkel ei eksi selles, millele ta tähelepanu juhib (kogemus ja haridus pole ainsad signaalid), vaid selles, mille ta nende asemele pakub (juhi intuitsioon ja sobivustunne) — ja just see asendus on see osa, mille empiiria pigem ümber lükkab kui toetab.

Metsa ei istutata

“Ökoloogi kõrvale kõlab üleskutse „mine metsa istutama“ umbes samamoodi nagu ettepanek istutada järv või rajada soo. Puid saab istutada. Puistut võib rajada. Aga metsa ei saa istutada. Mets ei ole puude summa, nagu linn ei ole majade summa ega ühiskond inimkehade kogum. Mets on elus süsteem, mis sünnib aeglaselt, katkestuste, lagunemise, juhuse ja uuenemise koosmõjus. Kuidas istutada musträhne, ilveseid, torikseeni, habesamblikke, metsakuklaseid, mükoriisat, mullastikku, niiskusrežiimi, varje, valguslaike, õõnsusi, mahalangenud puid ja sajandite vältel kujunenud suhteid? Selline küsimus ei ole tegelikult retooriline.
Väljend „metsa istutamine” reedab antropotsentrilist suhet loodusega. Selles peitub eeldus, et inimene seisab loodusest kõrgemal ja võib ökosüsteeme oma tahtmise järgi rajada, ümber tõsta ja asendada.”
Loe Mihkel Kanguri lugu Sirbis

Kuidas president Obama probleeme lahendab? 

Siin on väga lahe klipp (2 min 13 s) intervjuust, kus B. Obama seletab, kuidas ta probleeme lahendab. Hästi lihtne, kuid – mulle tundub -, järjest kaduv oskus (mis meenutab mulle jälle Mark Goulstoni raamatut).

Kaitseväe juhataja Andrus Merilo: julgeolekuolukord tõenäoliselt lähiajal halveneb

“Merilo lisas, et enne julgeolekuolukorra paranemist läheb see tõenäoliselt halvemaks. „See ei tähenda, et peaksime kohe eeldama otsest sõjalist rünnakut, aga me ei saa tänases julgeolekuolukorras välistada mitte midagi,“ nentis ta. Tema sõnul ei piisa enam klassikalisest lahingvalmidusest ning tugevdada tuleb heidutust. See tähendab valmisolekut vastane juba konflikti alguses peatada ja vajadusel ka võita. Sellest loogikast lähtub kaitseväe visioon „võiduks valmis“, mille eesmärk on hoida sõda ära, kuid selle puhkemisel ollakse valmis võitlema ja võitma.” Vaata ja loe siit.